See
on Mont Blanci tipp (4807 m). Pildi parempoolsetel kaljudel asub
Valloti onn, mis on päästnud paljude inimeste elusid, kuid on
muutunud väga räpaseks. Kõige käidavam tee kulgebki mööda
mäeharja Valloti hütist edasi. See
on Mont Blanci tipp (4807 m). Pildi parempoolsetel kaljudel asub
Valloti onn, mis on päästnud paljude inimeste elusid, kuid on
muutunud väga räpaseks. Kõige käidavam tee kulgebki mööda
mäeharja Valloti hütist edasi.
Üritame tõusu Blancile, kasutades ühte lihtsamatest marsruutidest. Erinevalt tavaeurooplastest ei ööbi me onnis, vaid võtame telgid kaasa ja ööbime lumel.
Registreerimine: saada kiri
Algus. Alustame tõusu Chamonx du Mont Blanci-st. Päike paistab ning miski ei enusta koledusi. Valime vähekäidava tee. See tähendab väikest ringi, et mitte massidele komistada. Tee õnnestus, teisi inimesi kohtasime minimaalselt. Kuid see tähendab ka ilma rajata lumes sumpamist ning ise rajaläbimiskohtade otsinguid.
Liustikul. Kaks päeva otsime teed, kuidas liustikku ületada. Iga katse lõppeb ummikuga. Lõpus läheme ümber külgprao ning tõuseme liustiku paremale nõlvale. Sealt leiame raja. Sellest alates lõppeb vesi vedelas olekus, vaid tuhklumi.
Lumes. Lumetorm on kestnud juba kolmandat päeva. Telki sisemus on kattunud peene tuhklumega. Üks kahest priimusest lõpetab töö. Vaid hommikuti on lumesadu veidi väiksem, korraks tuleb isegi päike välja. Selle aja jooksul oleme liikunud edasi vaid kilomeetri.
Laskumine. Neljandal päeva hommikuks lõppeb lumetorm nii äkki, kui algas. Paistab särav päike, kui ei ühtegi rada. Tagasisõidupiletid on olemas ülehomseks. Selge, et seekord Euroopa katusele ei jõua. Paneme kassid jälle jalga, tõuseme Aquille du Midi tippu ning laskume tõstukiga tagasi Chamonix-i.